Milleks õppida laulmist?

Artikli autor: Kelli Uustani

Eesti rahvas on üks ilmatu äge laulurahvas ning koos -, ühis- ja muidulaulmised tulevad justkui iseenesest. Samuti on meil populaarsed laulusaated ja võistlused ning staare näikse tulevat uksest ja aknast. Kõik tundub toimuvat väga lihtsalt ja ilma vaevata.et tekib küsimus, kellele seda eraldi lauluõpet niiväga vaja on, kui kõik on nii andekad . Tegelikkus on aga see , et konkursitel pinnale jäävad siiski vähesed ja reeglina on need lauljad mõne laulukooli kasvandikud.

Selliseid “mehi metsast” nagu näiteks Tanel Padar, sünnib aga väga harva. Kui klassikaline laulja treenib 10 aastat, et olla laval perfektne, siis sama peaks käima ka muusikali ja poplauljate kohta. Kui on antud kamaluga musikaalsust, aga kehvalt tehnikat ja esinemisoskust, siis seda on võimalik edukalt treenida. Noortel on tahtmine suur, aga enda esinemise tervikut ei osata kokku panna.
Laul koosneb reeglina lausetest ja fraasidest, dünaamikast, rütmist, muusikast ja tekstist. Kui ühele osale neist tähelepanu pööramata jätta, on kuulaja jaoks see esitus tunduvalt lahjem ja erilist kananahka ihule ei too.Vähem tähtis pole ka hingamine. Kaua aega vale või puuduliku tehnikaga lauldes on suur tõenäosus endale sõlmed häälepaeltele saada ja see on juba tõsisem probleem. Vale hingamisega kipub hääl katkema ja kukkesid viskama ja esinemisnärviga üldse ülemised ja alumised noodid kaduma. Õige hingamine maandab aga väga edukalt ka suurt esinemisnärvi!
Londonis muusikateatrit õppides teadvustasin ma ka enda jaoks termini “kogu kehaga laulmine”. See on 100 % keskendumist lava olles - nii füüsiliselt kui vaimselt. Enamik inimesi kontrollib ennast pidevalt, kuidas ma teistele paistan ja see ei lase tunda ennast vabalt ka laval. Me ei tea, mida teha käte ja jalgadega, kuidas aidata füüsisega kaasa esitusele. Ka see enese keha teadvustamine on väga oluline õppimisprotsessis. Igaüks laulab ju läbi oma isikliku kehamotoorika ja hääletämbri, mis teeb just selle inimese ainulaadseks laval. Seda tasub õpiprotsessis väga toetada.
Lavale ei ole vaja kahte identset esinejat, vaid ISIKSUSI.
Oma õpilastele ütlen alati, et laulmine on tugevalt füüsiline tegevus, sest see hõlmab nii palju lihasgruppe. Häälepaelad on vaid kaks imetillukest lihast kõris, mis vajavad teiste palju suuremate lihasgruppide abi, et särada! Ja see tähendab treeningut. Igapäevast treeningut nii füüsilist kui häälelist. Nagu sportlane, kes üritab ikka kõrgemale ja kaugemale hüpata , nii ka laulja peab treenima lihaseid,mis aitavad häälepaeltel arendeda. Vahe on vaid selles, et lihased on rohkem sisemised ja nähtamatumad ja seetõttu raskemini treenitavad. Ainult lihtsalt ilusa sixpackiga kahjuks kellestki lauljat ei saa. Olen avastanud, et peale muusikalise treeningu, on lauljale väga kasulik näiteks ka Pilates. Kasutan kergemaid Pilatese harjutusi ka õpilaste peal.
Kuna laulmine on emotsioon, siis ütlen ka oma õpilastele - õpi, kuula, harjuta lugu lihasmälusse, treeni tehniliselt rasked kohad, võta lugu enda jaoks üksipulgi miniosadeks ja treeni endale tekst pähe. Siis mine lavale, unusta kõik ja laula. Sest eeltöö on tehtud, laulu nüansid tabatud, nüüd jääb lisada vaid ENERGIA, see zuts tagumikus ja rõõm rinnus, mis silmad särama ja hinge põlema paneb. Kui sa seda kõike oskad, siis oledki LAULJA ja suudad publikule pakkuda sellist esitust, millega ka ise rahule jääd.